Sensoorne integratsioon  on teadvustamatu protsess, mis toimub ajus (me ei mõtle sellele, nagu me ei mõtle ka hingamisele). See organiseerib teavet, mida kogume meelte abil (maitse, nägemine, helid, lõhn, puudutus, liikumine, gravitatsiooni mõju ja asend ruumis) ning annab tähenduse meie kogetud aistingutele, filtreerides infot ja valides välja selle, millele tuleks keskenduda (näiteks kuulata õpetajat ja mitte pöörata tähelepanu tänavamürale). Samuti võimaldab sensoorne integratsioon meil teadlikult tegutseda ja reageerida olukorrale, milles viibime (adaptiivne vastus), ning loob aluse teoreetiliseks õppimiseks ja sotsiaalseks käitumiseks. 

Ilma inimese sensoorse süsteemi korrektse toimimiseta ei ole võimalik sensomotoorne areng: laps ei pruugi tajuda teatud kehaosi, tal võivad olla häired reflekside kujunemises, motoorses planeerimises, siseneva info tajumises, tasakaalu hoidmisel ja muus. Ilma sensomotoorse süsteemi tasakaalustatud toimimiseta kannatab perceptiiv-motoorne areng, mis omakorda mõjutab nii kõnet, käitumuslikku poolt kui ka tähelepanu. Püramiidi tipus (vt joonis 1) näeme kognitiivseid võimeid ja akadeemilist õppimist. Need protsessid on võimalikud ainult siis, kui kõik ülalmainitud süsteemid töötavad sujuvalt ja täpselt. 

Tänu spetsialistidele ja spetsiaalsele varustusele on võimalik lahendada mitmeid käitumisprobleeme ja õpiraskusi sensoorset integratsiooni arendavate tegevuste abil. Sensoorse integratsiooni teraapia eesmärk on pakkuda sobivas koguses sensoorset, vestibulaarset, propriotseptiivset ja taktiilset stimulatsiooni, et luua tingimused kesknärvisüsteemi normaalseks toimimiseks. Soovitud kohanemisreaktsioonid tekivad loomulikul viisil, moodustades ajus uusi püsivaid närviühendusi.

Harjutused töötatakse välja individuaalselt iga patsiendi jaoks sensoorse diagnostika alusel. Kokkuvõttes peaksid kompleksis olema harjutused kõigi peamiste taju liikide jaoks:

nägemismeele – nägemise stimuleerimine erksate esemete abil, harjutused hämaras ruumis;
– haistmismeele – stimuleerimine teravate ja nõrkade lõhnadega;
– kuulmismeele – erineva intensiivsusega helide, muusika ja loodushäälte kasutamine;
– maitsmismeele – maitseärritajate esitlemine;
– kompimismeele – sõrmede, käte, näo ja keha pinna stimuleerimine;
– vestibulaarmeele – kukerpallid, pööramised, hüpped vetruval pinnal;
– propriotseptsiooni – keha asendi määramine ruumis, süvalihaste tunde stimuleerimine.

Tänu hoolikalt valitud harjutustele lapsele sensoorset integratsiooni arendamiseks saab ta parandada:

nägemis- ja kuulmisvõimeid;
– tähelepanu ja keskendumisvõimet;
– peen- ja jämemotoorikat;
– enesehinnangut ja eneseteadvust.